Karantiininädalad toovad spordiinimestele veidraid mõtteid pähe. Üheks selliseks on kindlasti Eesti meistrivõistlused sirgjoonejooksus, mida teisipäeval tutvustas Aktuaalne Kaamera. Lahendus on lihtne – jookse otse. Sirgest trajektoorist võid kõrvale kalduda maksimaalselt 100 meetrit.

Sattusin Sportrec.eu lehel kõrvalpilguga jälgima, kuidas Timmo ja Sander üritasid teha sirgjoonejooksu maailmarekordit. Paraku läksid nad ühes kohas veidi üle lubatu ja said kirja “vaid” 37,83 kilomeetrit. Teekond on järelvaadatav.

Sellest tekkis filosoofiline küsimus – kas sirgjoon on kunst ehk kas GPSi abil kaardile joonistatud sirgjoon on ka GPS kunst?

Ühte sirgjoont paberil ei ole kunstiks lihtne nimetada, kuigi tuttav seltsimees kunstiteadlane hindas, et kunagi üks venelane joonistas kunagi paberile musta ruudu ja see sai päris kuulsaks. GPSi abil kaardile joonistatud sirgjoont saab hinnata aga sisukamalt. Alustama peaks sellest, et kuidas GPS kunsti teha ja hinnata?

GPS kunsti kriteeriumid vs sirgjooneline liikumine

Kunsti nägemine ehk teose planeerimine. GPS teost saab luua “ühe joone tehnikas”, kus pliiats paberilt ei tõuse. See tähendab, et sarnaselt olukorraga, kus võtad paberi ja hakkad sellele suvaliselt sirgeldama, on väga väike tõenäosus, et tulemus on midagi, millest keegi midagi aru saab või välja loeb. Mõne teose puhul võib planeerimine (kus algus, kus lõpp, mis teed pidi täpsemalt minna jne) olla pikem protsess kui teekonna füüsilisel kujul läbimine.

Sirgjooneliikumisel on planeerimine täidetud 100% ja rohkemgi veel. Kui Tallinnas või mujal ei ole keeruline kilomeerer või paar otsejoones maha märkida näiteks Mustamäe tee algusest TalTechini (ca 4km), siis pikemate marsruutide puhul võib olla tunde planeerimist, sest arvestada tuleb kõigega, mis teepeale jäävad – majad, eramaad, jõed, sood, järved, millele lisanduvad muud tegurid a’la territooriumi valvavad koerad, metsloomad jne.

Kunsti tegemine ehk GPSi abil õues liikumine. Tegemine võib kunstnikule anda väga palju väljakutseid, sest teekond ei pruugi olla sedasi läbitav kui esialgne plaan välja nägi, tühjaks võib saada nii pliiats (telefoni aku) kui ka kunstnik ise või siis mõni muu töövahend, näiteks jalgrattakumm. Paljudel juhtudel satub kunstnik mõnda kohta, kus varem pole käinud.

Sirgjooneliikumine täidab ka seda rohkem kui 100%, sest vaid ühes suunas liikumine on kordades keerulisem kui isegi etteplaneeritud teekond, milles on arvestatud vähemalt sellega, et marsruut peaks olema läbitav. Uutesse kohtadesse sattumine juhtub sirgjoonte tegemisel 99% tõenäosusega.

Tulemus ehk pilt, mida saab ekraanisalvestusena või muul viisil teistele presenteerida, sest kunsti ei tehta sahtlisse. Teose hindamisel on tähtsad nii sõnum kui välimus ning ka see, kas teos on tehtud ilma GPS on-off tehnikata ehk sellest jääb järgi rada, mida ka teistel on võimalik lihtsalt järele teha. Näiteks Eesti kaart on sedasi tehtud, maailmakaart mitmes kohas mitte.

Sirgjooneliikumisel on seda osa kunstist kõige keerulisem hinnata, sest sirgjoon tundub esialgu igavana. Samas GPSi abil joonistatud sirgjoon võib olla palju põnevam kui mõni jänes, lehm või koer, sest see näitab, et kunstnik tegi selleks rohkemat kui tõmbas vaid paberile sirge. Tõenäoliselt ta planeeris ja tegi seda ka kordades kauem, kui mingit 5-minutiga planeeritud ja 30 minutiga tehtud jänest.

“Kunstihuvilisi” paneb see teost ka lähemalt uurima, et kuidas täpselt ta selle jõe ületas või muul viisil otse läbi seina läks. Ka sotsiaalmeedia seinal jagatud sirgjoon saab ilmselt rohkem tähelepanu kui mõni ojani-ja-tagasi jooksutiir terviserajal.

Kokkuvõttes saab sirgjoonelist liikumist hinnata ühe GPS kunsti vormina, mis väliselt paistab lihtne, kuid reaalsuses tõenäoliselt raskem nii teekonna planeerimisel kui selle füüsilisel läbimisel.

Minu panus

Otsustasin sirgjoonelist liikumist proovida. Ei hakanud jooksma, sest füüsiline vorm ei ole nii pikaks teeks valmis. Sõitsin jalgrattal kokku 43 kilomeetrit, et esialgu lihtsana tundunud 10-kilomeetrine otsesõit Tallinnast ehk Tähetorni tänav + Tammi tee läbi sõita.

Alustame sellest, et Tähetorni tänav on hetkel remondis. Tammi tee on suures osas kruusatee. Lisame sellele korraliku vastutuule ja saamegi väljakutse, mis selgus alles starti jõudes. Olemasoleva sirge kasutamise juurde käis ka igavus, mida Pärnu, Tartu või Narva poole suunduvatel magistraalidel oleks olnud veel mõtetum sooritada.

Minu teekond võinuks läbi metsa 8 kilomeetrit veel jätkuda enne kui Suurupi ja Vääna-Jõesuu kandis oleks meri vastu tulnud, aga sellisteks hullusteks ei ole ma kindlasti valmis.

Otsemonid

Kokkuvõttes ei ole otse kindlas suunas liikumine midagi väga uut, sest juba 2011. aastal otsustasid neli tüüpi minna otse Tallinnast Tartusse. Seda, kas see neil õnnestus või mitte või kuidas neil kulgesid jõgede ületused ja koerte eest põgenemised, saate meenutada Otsemonide blogist.

Meistrivõistluste kunstiteos?

Sirgjoonejooksu meistrivõistlustele, millest on paarkümmend inimest juba osa võtnud ning mõni veel metsas, tõmmatakse homme joon alla. Äkki on parimaks kunstiteoseks kõikide jooksuteekondade ühine kaart? Vaevalt, et see kokku midagi ülemäära loogilist kujutaks, kuigi puht teoreetiliselt oleks ka see võimalik.

Sirgjoonelist liikumist, olgu see joostes, rattaga või lihtsalt matkates, võib igaüks proovida alustades suvalises suunas minemist. Tõenäoliselt juba mõnesaja meetri pärast saab selgeks, et järgmisel korral tuleb teekond paremini ette planeerida.